Abiturientidele heliseb koolikell viimast korda lõpukella aktusel.

Viimane koolikell

M. Linnamägi

Kas mäletad? See oli üsna ammu

sind esmakordselt tundi kutsus kell?

Ja sinu aravõitu lapsesammu

ta julgustas – hääl sõbralik ja hell.

Ja sellest ajast sinu sõbraks sai ta,

vana kutsuv kell.

Sai armsaks esimene klassituba,

said armsaks sõbrad sinu kooliteel.

Sai sõbraks esimene õpetaja –

nii range, nõudlik, aga siiski hea.

Täis rõõmu oli koolikella kaja,

kui võisid koju viia „väga hea”!

Kas mäletad, see oli üsna ammu,

nüüd viimne koolikevad naeratab,

ja tasa lausub: hetkeks peata sammu!

Ning vaikselt, vaikselt veidi kuulata.

Kas kuuled, praegu heliseb ta sulle,

see kooliaja viimse tunni kell.

Ja täna üle hulga aja jälle

on süda sinul erutusest hell.

Sa kuulata ja kaasa võta teele

siit kogu eluks koolikella hääl.

Nii selgemini lapsepõlv jääb meelde,

nii kindlamini meile sõbraks jääb.