Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe korraldatud vabariikliku kirjavõistluse “Kiri küüditatule” I koha pälvinud töö – G3 PR-IN õpilane Olaf Pandre, juhendaja Anu Kell.
Tere, vanavanaema
Ma olen Olaf, sinu lapselapselaps, ja kirjutan sulle järgmisest sajandist. Kahjuks ei ole olnud meil võimalust kohtuda, aga olen kuulnud sinust ainult häid ja põnevaid lugusid. Rakvere kultuurimajas meenutatakse sind siiani kui küla andekaimat lauljannat ja jutuvestjat. Ma käin su jälgedes või jah, vähemalt püüan seda teha, ja mängin samuti kannelt, hoides suguvõsa väärikat ja hästituntud nime au sees. Meil on säilinud album ammuste, pisut uduste ja tuhmunud fotodega sinu muretust lapsepõlvest ja unustamatutest noorusaegadest. Olles uurinud noid pilte, pean tõdema, et olen oma väljanägemise pärinud vist sinult. Ja see mulle meeldib.
Ilmselt mõtled tihti, miks meie perekond kaugele Venemaale viidi. Ma ei oska aimata, kuhu sinu mõttelõng sel teemal on jõudnud, aga ju sa tead isegi, et pole vääriti talitanud ega milleski süüdi. Selline närune ja ebaõiglane saatus tabas samal aastal veel umbes kümmet tuhandet eestlast. Läksid pered, sõltumata vanusest, soost, haridustasemest või töökohast.
Kui vangilaagris üritavad võimuorganid sulle ajupesu teha, siis proovi oma mõtted välja lülitada nii palju, kui saad. Ilmselt oled leidnud antud olukorrale oma parima võimaliku lahenduse, sest teisiti seal ebainimlikes oludes ning lakkamatu koduigatsuse soovis ju hakkama ei saakski. Et sul seda tugevust, tarmukust ja sitkust ikka jätkuks! Tahan veel lisada, et sinu noorem vend Jaan, kes teenis Saksa sõjaväes, ei ole väärt riigireeturiks tembeldamist. Alatust on liiga palju meie ümber. Nagu kirjanik Villem Gross on öelnud: „Igas mundris võib peituda selle mundri vastane.” Jaanil oli vaid kaks valikut, üks kehvem kui teine.
Kolm aastat pärast sinu sunnitud lahkumist kodumaalt pommitasid punaväelased teise maailmasõja käigus 1944. aasta märtsikuus meie imelist pealinna Tallinna ja veel teisigi Eesti linnu. Väiksemaid rünnakuid oli toimunud juba varemgi, aga tookordne oli täiesti laastav. Sinu lemmikkino Bi-Ba-Bo Viru tänaval hävis täielikult. Kogu Harju tänav oli pärast pommitamist tundmatuseni muutunud. Pealinn sai tugevasti kannatada, rääkimata siinsetest elanikest, kes kaotasid oma kodud. Kuidagi ime läbi jäi tädi Laive maja Jakobsoni tänaval terveks. Meie isapoolsete sugulaste majast Harju tänaval ei jäänud paraku mitte midagi alles, Niguliste kirikust säilisid vaid armetud raamid, tugevaid kahjustusi said ka Raekoja plats ning rahvusteater Estonia. Märtsipommitamise ajal mängiti seal Eesti esimest balletti Eduard Tubina „Kratti”. Kostümeeritud näitlejad jooksid põlevast majast välja linna kaosesse sattunud tänavatele ning šokeeritud ja pea kaotanud kodanikud arvasid, et deemonid on maa alt üles tõusnud. Meie, eestlased, tegelesime tapatöö tagajärgedega mitmeid ränki aastaid.
Oh, aga sa peaksid nägema tänapäevast Harju tänavat. Niguliste kiriku poolne serv on tehtud ümber haljasalaks, kus saab suvepäevadel pinkidel lõõgastuda, kõikjal õitsevad lõhnavad lilled, peenarde servi ääristavad kaunilt hooldatud rohelised põõsashekid. Talviti avatakse haljasalal populaarne liuväli ja piruette saab sooritada kauni muusika saatel. See on väga armastatud paik pealinlaste seas. Loomulikult on väljaku ääres kohvik, et pärast väsitavat sportimist oleks võimalus pisut keha kinnitada.
Mina olen sündinud ja elanud 18 aastat vabas Eesti Vabariigis ning Nõukogude võimust tean vaid vanemate ja vanavanemate juttude ning raamatute järgi. See on kirjeldamatult hea tunne elada vabas riigis, aga kahjuks ei oska paljud minuvanused ja isegi pisut vanemad seda hinnata, sest vabadus tundub iseenesestmõistetava inimõigusena. Oleme pea 30 aastat taasiseseisvumisest saati suveräänsetena suutnud Eesti üles ehitada üheks eeskujulikumaks riigiks Euroopas ja tea, et sinusugused inimesed on selle alustalaks. Me ei unusta hinda, mida pidime vabaduse eest maksma.
Ilmselt kõlab uskumatult, kui ütlen sulle, et tänapäeval saavad inimesed reisida peaaegu igasse riiki, kuhu nad vaid tahavad – Rootsi, Ameerikasse, Hiinasse jne. Elukvaliteet on suurepärane, poest võib osta kõike, mida hing ihkab – toitu, riideid, tehnikat. Sõna defitsiit on tundmatu, me ei kasuta seda enam peaaegu üldse. Enamik inimesi kasutab transpordiks isiklikke autosid, mis omakorda on uueks probleemiks rahvastiku kasvavale kehakaalule. Haruldane ei ole ka lendamine. Kas suudad ette kujutada, et Tallinnast on võimalik tavainimestel Kuressaarde lennukiga reisida? Samuti on leiutatud imevidin nimega internet. See on vahend, mille kaudu saab kaasinimestega kontakteeruda üle kogu maakera. Näiteks minu kiri Eestist sinu juurde Siberisse jõuaks sekunditega. Sa ilmselt ei saa aru, millest ma räägin, jätan selle keerulise riista täpsema selgitamise mõneks järgmiseks korraks.
Pea vastu! Tea, et ajad ei jää selliseks, nagu need rasketel neljakümnendatel on, maailm on pidevas muutumises ja ka kõige suuremad diktaatorid on elu lõpus sama saatusega nagu talupojad. Ma luban, et sa pääsed asumiselt. Ära heida meelt ja mäleta, et kui ei oleks kurjust, ei oskaks me hinnata headust.
Sinu tulihingeline kaasaelaja ja austaja Olaf
